Tarmo Teeväli

mees, keda Kilk süüdistas "Eesti suurima kinnisvarapettuse" läbiviimises.



Teeväljast sai Kilgi äripartner 1994, kui Teevälja firmaga L.Rei osteti ära Tallinna paberivabrik. Kui Teeväli ja tema äripartner Erliko Parisalu varad olid keerukate vahetustehingutega läinud üle Kilgi "kontserni" kätte, otsustas Kilk 2004. aastal tabada ühe hoobiga 2 kärbest: vabaneda üleliigseteks muutunud juhatuse liikmetest ning ühtlasi "skeemitada" endale tagasi Tartu mnt 80 P asunud kinnistu, mille firma oli aasta varem müünud. 



Riigikohtu otsus sama vaidluse tsiviilasjas on siin. 

Kriminaalasja lõpetamise määrus, süüdistuse episoodid ja üks näide R.Kilgi tunnistustest on siin.

 



Üks kõmulisemaid episoode eelmises Rein Kilgist kirjutatud raamatus on

nn „Eesti suurim kinnisvarapettus”. ​

​

Lugu ilmus 2005. aasta alguses Eesti Ekspressis ning on oluliseks osaks ka raamatus „Miljonisadu saksofonihelide saatel”. Kilk kui väidetav kahjukannataja algatas Tartu mnt 80p kinnistu müügi tõttu aastaid kestnud kohtuvaidluste rea. Alguseks viidi Kilgi pikaajaline äripartner ja ettevõtte tegevjuht Tarmo Teeväli 2004 aasta jõululaupäeval politseiga kodust arestikambrisse ülekuulamisele, teel soovitati tal osta 5 pakki suitsu. Et jätkuks vähemalt 3 päevaks, ähvardasid politseinikud. Süüdistust ei olnud politseinikel esitada, ning kuigi advokaati ei võimaldatud, Teeväli end süüdi ei tunnistanud ning politseinikud pidid ta vabaks laskma. Kuid kohtuvaidlusi jätkus pikkadeks aastateks. „Suurima kinnisvarapettusega” seotud tsiviilasi lõppes 2008, kriminaalasi 2009, kaebaja väited osutusid alusetuteks.

​

Millest selline skandaal ühest tehingust? Selgitab Tarmo Teeväli.

Lugu iseenesest oli lihtne. Nagu alati, on raha ja ahnus see, mille tõttu taganetakse kokkulepetest ja lubadustest. Firmal oli raha vaja ning ettevõte müüs ühe oma kinnistutest. Paar aastat hiljem selgus, et kinnisvarahinnad olid hakanud kasvama ja krunt maksaks kunagisest müügihinnast rohkem. Kilk otsustas, et tuleb tehingust taganeda ning väitis, et tegevjuht Teeväli võõrandas Tartu mnt 80 p kinnistu ilma tema ja teiste kinnistut omanud ettevõtte nõukogu liikmete nõusolekuta ning Kilk sai nii 21 miljonit EEK kahju. Nagu episoodiga seotud kohtuotsustest selgub, teeb ja räägib Rein Kilk mis heaks arvab, erinevates kohtades ja erinevatel aegadel on tema väited vastuolulised ja üksteist välistavad. Kohtuasjadega aga kaasnevad süüdistatavate suhtes võõrandamiskeelud, varade arestimised, kriminaalsüüdistused, aja-, närvi- ja advokaadikulud jne. 

Sündmuste järjekord Tartu mnt 80p juhtumis. 
1. Süüdistuse lekitamine ajakirjandusse
2. Tsiviilkohtumenetlus kinnistu ostjate vastu
3. Kriminaalmenetlus juhatuse liikmete vastu
4. Kinnistu müüjafirma pankrotti laskmine ning sama menetluse taasalgatamine läbi pankrotihalduri, kui tsiviil- ja kriminaalasjad Kilgile ebasoodsalt lahenesid.



Pikemalt oli asjade käik selline. ​

Kui hakkasime Tartu maantee äärset endise paberivabriku kinnistut arendama, oli vaja omakapitali, aga nagu Kilgi sageli juhtus, seda ei olnud. Hakkasime vaatama, mida realiseerida, et finantseerida edasist arendust võõrkapitali kaasamise abil. Nii leidsimegi ostja ühele kinnistule.

​

Meeldetuletuseks, aasta oli 2001 ja Eestis ei olnud veel kinnisvarabuumi, seepärast oli ka ostjat raske leida ja müügiperiood võis olla aasta kuni paar. Sõlmisime müügi eel-lepingu aastal 2002, muidugi olid siis kinnistute hinnad odavamad kui paar aastat hiljem. Reaalne ostu-müügi leping sõlmiti oktoobris 2003. Nõukogu koosoleku protokoll oli allkirjastatud sama aasta aprillis, otsus oli müüa kinnistu 2,4 miljoni krooniga. Müügitehing toimus otsustatust kallima hinnaga, aga maksmine toimus osamaksetena. Aasta hiljem leidsime Tartu maantee kompleksile kaasfinantseerija ja ka kinnisvarahinnad olid hakanud tõusma.

​

Nii tuligi hr. Kilk mõttele, et peaks kuidagi tehingust taganema. Kõigepealt pani ta ajakirjandusse artikli, et teda on tüssatud ja kinnistu müüdud ilma tema loata. Ostjate vastu algatati kohtumenetlus, endiste juhatuse liikmete vastu kriminaalasjad. Põhisüüdistus oli, et tema teadmata oli kinnistu võõrandatud ja tema sai sellest teada alles 2004 aasta sügisel. Väitis et ei tea müügiotsuse teinud nõukogu koosoleku protokollist midagi. Ajakirjanduses väitis, et kinnistu turuhind on 25 miljonit krooni, Kaido Groos tegi ka vastava hindamisakti.

​

Kui ostjad seepeale pakkusid, et ostku siis krunt tagasi, kusjuures väga soodsa hinnaga, siis Kilk seda teha ei tahtnud, vaid lootis krundi läbi kohtumenetluste ilma rahata tagasi saada. Kohtuvaidluse ostjate vastu Kilk kaotas, kohtumenetluse käik nähtub juuresolevatest kohtuotsusest ja kriminaalasjade lõpetamise määrustest. 

​

Minu vastu algatatud kriminaalmenetlused, millele kaalu lisamiseks oli juurde konstrueeritud mitmeid muid absurdseid episoode, ei jõudnud kunagi kohtusse, kuna prokuratuuri loal need menetlused lõpetati. Menetluse käik oli pikk ja keeruline, vaatamata sellele, et kriminaalasi 4 korda lõpetati, kaebas Kilk asja ikkagi edasi. Alguses majanduspolitseis, kui seal asi käiguta jäi, tõi mängu „maffia” ja kaebust menetles edasi kriminaalpolitsei. 2009. aasta märtsis lõpetas eriasjade prokurör Kadri Väling kriminaalasja samade järeldustega kui varasematel kordadel 2007 ja 2008.

Eesti Ekspressi artikli ilmumise eel helistati mulle ja paluti Kilgi väiteid kommenteerida. Sain neid lugeda samal päeval enne trükki minekut Eesti Ekspressi kontoris, lugesin läbi ja ma ei osanud algul tõesti midagi kommenteerida. Ütlesin, et las kohus otsustab ja rohkem ei osanud selle jama peale tõesti midagi öelda, mulle tuli see kui välk selgest taevast. Eks tegin õigesti, tundub tagantjärele mõeldes. Sel hetkel ei teadnud ka, milles mind süüdistatakse ja kuidas ennast kaitsta, sest väited olid minu jaoks väga segased.

Esimene kriminaalasi algatati minu vastu Majanduspolitseis 2004 aasta jõuluajal. (süüdistuspunkte olevat olnud üle saja ) Politsei tuli koju ja võttis mind kaasa, jaoskonnas näidati mullepoole meetriseid paberivirnasid ja öeldi, et need kõik on süüdistused minu vastu (ei tea mis paberid need olid, ehk olidki kõik need sajad süüdistused). Hirm tuli nahka. Mida teha või öelda, ei osanud isegi midagi rohkemat mõelda. Kilk oli sama päeval Tartus rääkinud, näe panin Teevälja jõuludeks puhkama arestikambrisse, teiega juhtub sama lugu kui temaga ühes paadis ei ole. Seda ta rääkis kõigile, kellega mul oli kokkupuuteid olnud tööasjus, nõudis, et tunnistaksid minu vastu. See „minu paat„ oli tal ükslemmik väljend.

​

Et majanduspolitseil ei olnud minu vahistamise määrust, lasti mind jõululaupäeval ikkagi välja, aga kuidas see neil alles õhtul meelde tuli, kui tuttav advokaat mind taga otsis, jäigi arusaamatuks. Mis alustel mulle koju järgi tuldi ei tea ka.

​

Majanduspolitsei uuris seda jama ehk aasta. Siis Kilk nägi, et asi ikka tema jaoks kuidagi positiivselt ei suju, tõi mängu „maffia” ja organiseeritud kuritegevuse ja tal õnnestus see kriminaalasi uuesti algatada Keskkriminaalpolitseis. Siin sain juba konkreetse süüdistuse, mis koosnes 88 episoodist . Tõsine värk, hulk lehti oli täis kirjutatud . Süüdistused olid kohati väga meelevaldsed ja ebamäärased, näha et taheti tekitada segadust. Et mida rohkem süüdistusi, seda uhkem ja seda usutavam on ka Tartu mnt 80p müügi vaidlustamine.

Kõige hullem oli olukord seetõttu, et raske oli ennast kaitsta, minul ju ühtki paberit ega tõestusmaterjali ei olnud. Samas käis Kilk erinevates kohtutes erinevate väidetega, kui andis tunnistusi, olid ütlused alati erinevad.

Majanduspolitseis rääkis, et jah oli küll nõukogu otsus krundi müümiseks, aga müüdi liiga odavalt. Keskkriminaalpolitseis rääkis, et tema ei tea otsusest midagi, krunt müüdi ilma tema teadmata, tema sai tehingust teada alles aasta hiljem. Selle peale ta tol hetkel ei tulnud, et oli ise juba aasta varem kooskõlastanud majandusaasta aruande, kus kinnistu müük kajastatud. Sellepeale väitis Kilk et ta ei loe kõiki pabereid, mille allkirjastab. Vaidlusaluse nõukogu otsuse need koopiad, mis olid L.Rei kontoris, lasi Kilk hävitada, kuid üks originaal jäi minule alles (allkirjastasime alati 3 eksemplari).



Raske on ennast kaitsta, kui süüdistus kogu aeg muutub. Kord süüdistati pettuses, siis turuhinnast odavamas müümises, siis müümises ilma nõukogu otsuseta. Ma lausa loobusin esimesel ülekuulamisel enda kaitsmisest, mis sa ikka oskad kosta, kui näed enda ees sellist jama. Kirjutasin mingi vastuse, uurimine kestis aasta. Lõpetati ära. Kilk vaatas, et teda ikka ei usaldata, kirjutas jälle mingi jama kokku ja tema õnneks vahetati uurija. Uus uurija, uus uurimine, jälle sama jama. Õnneks oli süüdistusi jäänud vähemaks tervelt 44s episoodis. Uuriti, kuulati inimesi üle ja ei tea mida veel ja lõpetati jälle ära. Kilk kaebas taas edasi, asi algatati uuesti. Uurija jäi samaks, aga süüdistusi jäi vähemaks tervelt 38 episoodi, jäi alles 6 süüdistust. Nüüd tehti meile isegi vastandamine, seal sai nalja. Ta ajas ikka igasugust jahu suust välja. Algul tuli kohale, kummaski käes vedas taga ratastega kohvrit ja kui maha istus ütles uurijale, et need on kõik pabereid täis, mis tõestavad, et olen pätt ja tema õige eesti ärimees. Kuid kuna ta ei osanud paljudele küsimustele vastata ega selgitada, miks ta ühes kohas räägib üht juttu, miks teises kohas teist, siis lõpetati see jama jälle ära. Siis lõpuks tegi Kilk erikaebuse prokuröri peale (ma täpselt ei tea kuidas seda nimetatakse aga see pidi olema viimane instants kuhu saab kaevata sellistel puhkudel kui asi kohtusse ei jõua), seda ei võetud menetlusse. Nii lõppes see asi kriminaalmenetluses.

Aga see polnud kõik. Kilk lasi firma L.Rei pankrotti ja kõik algas uuesti. Pankrotihaldur alustas samad asjad uuesti, ainult et nüüd tsiviilnõudena. Seda ei võetud menetlusse aga sellest hiljem.



Vahepeal, aastal 2008 oli Riigikohtus lõpetatud ka tsiviilasi kinnistu ostjate vastu. Seega oli kogu „kinnisvarapettuseks” nimetatud aktsioon lõppenud hageja kaotusega kõigis kohtuinstantsides ja erinevates politsei üksustes.