Minu tutvus ärimees Rein Kilgiga algas 1999. aasta hilissügisel, kui mina ja klassiõde Marge panime kokku kooli kokkutuleku puhul ilmuvat vilistlasajalehte nimega Tamme Press. Enne seda oli ajalehe paari numbri ilmumist toetanud teine kooli ärimehest vilistlane- Neinar Seli.

 

Astusin Kilgile juurde ühes temale kuuluvas Tartu pubis puhtjuhuslikult. Istusime parasjagu klassiõe Margega keset päeva nurgalauas ja arutasime leheasju, kui ruumi sisenes pruunis nahktagis kõigile tuntud Kilk. 

Kuna koolilehe sponsor Seli oli koostöö Tamme Pressiga lõpetanud, kasutasin juhust ja küsisin Kilgilt kui vilistlaselt abi.

 

Kilgil läksid silmad särama. Talle meeldis vilistlasajalehe mõte, sest meie ühise kooli, Tartu Tamme Gümnaasiumi, on lõpetanud palju tähtsaid tegelasi nagu Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo, Mart Siiman jne.

Kui ärimees Seli andis lehe ilmumiseks paar tuhat krooni ja oma seost kusagile märkida ei soovinud, siis Kilgi kindel idee oli see, et Tamme Pressi igal leheküljel oleks märgitud vähemalt ühe või kahe tema ettevõtte nimi.

Nii ilmuski Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlasajaleht, mida jagati kooli kokkutulekul aula ukse peal ning mille esikaanel ilutses ligi poole lehekülje suurune reklaam pubist Zum Zum.

 

Kilk võlus mind oma jutuga. Ta võis võis rääkida ükskõik millest. Päikesepatareidest, nisujahust ja Antoine de Saint-Exupery ‘Väikesest printsist’. Ta tsiteeris luuletusi ja raamatuid, mida mina kui kirjandushuviline õpilane jumaldasin. Tänapäeval ei ole enam raske seltskonnas valjuhäälselt klassikuid tsiteerida, kui samal ajal nutitelefonis või tahvlearvutis õigeid vastuseid otsida. Tean selliseid mehi kaa! Üheksakümnedate lõpus aga ei olnud traadita internetti ja otsingumootoreid ning Kilk mõjus kui elus Google.

 

Alles aastaid hiljem sain aru, et Kilgi erudeeritud tsitaadid hakkasid tema igapäevases dialoogis korduma. Mõnikord kuulasin teda piinlikult rääkimas mõnele austatud härrale või prouale lugu, mida ta oli ‘puhtjuhuslikult’ veel kellegile meenutanud kümneid kordi varem. 

 

Tema karakterit pikemalt jälgides võis selles märgata korduvat mustrit, mis nagu pehme lõng vilka kuduja näppude vahel ühelt vardalt teisele jookseb ning mis oma pealtnäha siira soojuse ja lihtsusega inimesi jalust rabab. Mind hämmastas kui kiiresti võis Kilgi tuju aga muutuda. Ühel hetkel kätles ta avala naeratuse saatel mõnd poliitikut, näitlejat või kirjanikku, kelle seltskonda ta pealtnäha niiväga hindas. Kui Kilk aga toru hargile pani või ruumist välja astus- võis ta selle komplimentidega üle valatud prominendi kohta rääkida detailseid vastikusi. Kilgi juttude põhjal tean ma hoomamatu hulga avaliku elu tegelaste sopaseid eraelusid, mille sügavustesse ma iialgi laskuda ei tahaks. Nimekad tegelased, kes Kilgile aga oma hinge avasid muidugi ei aimanud, et need eraelulised keskustelud võivad tegelikult jõuda veel sadadeni. Kui inimene räägib selja taga aga kõiki taga, on see esimeseks hoiatuseks ka sinule endale.

 

Minu käest on mitu korda küsitud, kuidas ma julgesin Rein Kilgist kirjutada oma raamatus ‘Seks, valed ja eneseusk’ avameelse peatüki. Mind süüdistati reeturlikkuses.

 

Tegelikult ei olnud mul mingit huvi meie suhteid avalikuks kiskuda, kui minu juurde poleks tulnud nii paljusid inimesi, kes panid mind ikka ja jälle piinlikku olukorda Kilgilt saadud infoga.

 

Tegelikult ei ole ma kunagi mõistnud, mida Kilk minus nägi? Miks kulutas ta seda nappi aega, mis tal kolme naise, kuue lapse ja meeletu äritegevuse kõrvalt vaevu üle jäi mulle helistades, hinge pihtides või mind kiirele lõunale kutsudes. 

 

Ühe korra viis Kilk mu koos alluvatega Shotimaale lambaid vaatama ja paariks tunniks jõudsime ka Londonisse. Harrodsi kaubamajast hangitud ülikallitest peokingadest- mida Kilk mulle hulgaliselt olla ostnud nagu kirjutas Kroonika- ei osanud ma temaga suhtlemise hetkel isegi mitte unistada. Ühe korra küsisin Kilgilt abi, et maksta Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna õppemaksu. See oli tema hiigelajal kui mees ehitas Tartus Püssirohukeldrit ja rääkis ajaleheveergudel kolossaalsetest plaanidest. Tartu äärelinna tüdruk nagu ma olin- arvasin naiivselt- et seitsme tuhande kroonine õppemaks (umbes 450 eurot) on tema saksofoni mängu ja miljonisaju kõrval piisk merre.Kilk tegi aga seda summat kuuldes imelikke grimmasse. Mitu nädalat palusin, et ehk on suurärimees nõus mind siiski aitama.

 

Septembri ehk kooliaasta alguses olin Kilgi firmas abiks tema arhitektile. Kilk tuli kontorisse, viskas lauale palutud summa ja kõndis ise ruumist välja. Sain kehakeelest aru, et rohkem rahalist abi hädaolukordades tema käest paluda ei tasu.

 

Järgmisel õppeaastal kandideersisin ülikoolis tasuta kohale, mille ma kursuse ainsa tudengina ka sain. Läksin kooli kõrvalt tööle Eesti Päevalehe suvereporteriks ja hiljem täiskohaga Õhtulehte. Aastaid hiljem, kui olin karjääri teinud ajakirjanikuna nii Eestis kui välismaal, pani mind imestama Kilgi tuttavatelt kuuldud jutt sellest, kuidas ma Londonis elades tema armuke olin ning teda tänamatult ära kasutasin. Olin üllatunud kui isegi üks Tallinna linnapeakandidaat sel suvel mind intervjuu kestel hoopiski Kilgi kuulujutu põhjal ise küsitlema hakkas.

Aga kui herr Kilk lahke südamega maailma kallimas linnas mulle füüri jagas, siis miks oli mul tarvis sinna kolides tööle minna keldrikorruse pizzarestorani ja elada Poola ehitajatega külg külje kõrval vangikongi suuruses äärelinna toas, kuhu Kilgi jalg iialgi sisse ei astunud...

 

Tema kõige suuremaks miinuseks ja kõikide tema tänaste hädade ning ebaõnnestumiste põhjuseks pean ma aga seda, et tal ei ole sõpru. Selle viie aasta jooksul, mis mina teda tundsin, ei olnud Kilgi elus inimest, keda ta poleks taga rääkinud. 

 

Neid, kes tahtsid olla Kilgi ustavad sõbrad ja kelleks minagi end aastaid pidasin- oli tegelikult palju. Mingil hetkel said nad ilmselt nagu minagi aru, et Kilk ise pole nende ustav sõber olnud kunagi.